„Taotle arukust kogu oma varanduse hinnaga“

,
Forbes Inc. president ja peatoimetaja
Illustratsioon Jeļena Kud spetsiaalselt Forbesile
Illustratsioon Jeļena Kud spetsiaalselt Forbesile

Üks hukatuslikumaid majanduslikku ja poliitilist mõtlemist varjutavaid ideid on käsitus majandusest kui masinavärgist, mis töötab nagu auto, rong või elektrijaam. Kommentaarium on pilgeni täis loosungeid, mille kohaselt on majandus „üle kuumenenud“ ja peaks „maha jahtuma“ või on „maha käinud“ ning vajaks „käima lükkamist“ või „ergutamist“.

Tegemist ei ole kahjutute metafooridega. Need loosungid näitavad, kuidas majandusteadlased on õpetanud meid majandust tajuma – manipuleeritava, suunatava või ohjatava kaadervärgina. Majandusteadlase vaatenurgast peaks sellist kaadervärki juhtima valitsus, kes tagaks majanduse kulgemise ühtlases tempos, mitte liiga kiiresti (kuumenemine) ega ka liiga aeglaselt (jahtumine).

See kõik on täielik absurd. Riigi sekkuv poliitika on kahjulik, küsimus on vaid selles, kui kahjulik. Majandus ei ole masin. Meie kolleeg forbes.com-ist ja käesoleval aastal Regnery kirjastuse avaldatud murrangulise teose „Popular Economics“ autor John Tamny ning teised helged pead ei väsi selgitamast, et majandus koosneb omaette või üheskoos tegutsevatest üksikisikutest. Nende toodangut, s.t tooteid ja teenuseid, võib ehk küll (püüda) mõõta, kuid see ei tähenda, et kõiki neid (miljardeid!) inimesi on võimalik kontrollida.

Majandusteadlased kipuvad vabale turumajandusele omast üles-alla loksumist tihtipeale kahe silma vahele jätma või alahindama. Ettevõtteid asutatakse ja likvideeritakse iga päev. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides luuakse tavapärastes tingimustes igal nädalal ligi pool miljonit töökohta ja teist sama palju kaotatakse. Ettevõtjad toovad pidevalt turule uusi tooteid ja teenuseid, millest enamikku tabab läbikukkumine. Need, mis läbi löövad, võivad aga oluliselt parandada meie kõigi elukvaliteeti.

Ainus, mida valitsus teha saab (ja tegema peaks), on mõjutada majandustegevuse keskkonda. Võtmeteguriteks on maksundus, rahapoliitika, avaliku sektori kulud ja õiguslik keskkond. Peaaegu kõikidel juhtudel on parim retsept majanduse tervendamiseks juhinduda põhimõttest „vähem on rohkem“.

Valitsuse hukatuslikud vead võivad turud mürgitada, nagu juhtus 1930ndatel ja pisut väiksemas mastaabis ka 1970ndatel.

RAHA ISEENESEST EI OLE RIKKUS. SEE MÕÕDAB VÄÄRTUST SAMAMOODI, NAGU KELL MÕÕDAB AEGA JA KAALUD – MASSI.

Sarnasel ajajärgul elame ka praegu. USA Föderaalreservi ja rahandusministeeriumi prohmakad dollari nõrgendamisel 2000ndate alguses põhjustasid kunstliku tarbimisbuumi, kinnisvaramulli ning lõpuks 2008.–2009. aasta paanika. Oma rolli mängisid ka muud valitsuse apsakad, eelkõige vahetult enne finantskriisi pankadele kehtestatud, turuväärtusel põhinev kapitali arvestamise nõue. Ajal, mil pangad olid kõige haavatavamad, hävitas see tarbetu nõue pankade kapitali. Kui nõue USA kongressi survel 2009. aasta alguses tühistati, näitasid muserdatud aktsiaturud märkimisväärset tõusu.

Föderaalreservi järjekordsed möödalaskmised – kvantitatiivne lõdvendamine, operatsioon Twist ja null-intressimäära poliitika – on pärssinud majandusaktiivsust ja lämmatanud tavapärase krediidivoo. Tarbijate ning väikeste ja uute ettevõtete kulu ja kirjadega juhiti raha kunstlikult föderaalvalitsuse, Fannie Mae, Freddie Maci ja suurettevõtete kontodele. Ehe näide privilegeeritute majanduspoliitikast.

Föderaalreservi möödalaskmisi on omakorda võimendanud maksutõusud ja terve hulk majanduskasvu pärssivaid õigusakte, nagu ObamaCare, Dodd-Franki seadus ja kõikvõimalike Washingtoni ametiasutuste (föderaalne kommunikatsioonikomisjon, keskkonnakaitse agentuur, riiklik töösuhete amet jms) üllitised.

Majanduslik käsitus/eesmärk, mille kohaselt peaks majandus lööma nurru nagu hästi õlitatud mootor, pidurdab rikkuse kasvatamist, mitte ei kiirenda seda. Sellise käsituse tulemuseks on kasvu pärssiv interventsioon. Eelmise sajandi suur, kuid vähetunnustatud majandusteadlane Ludwig von Mises uskus, et majanduse ergutamise eesmärgil valitsuse kulude suurendamist või raha juurde trükkimist ei saa kuidagi võrrelda mootorile kütuse lisamisega. See põhjustab hoopis moonutusi ja takistab edasist arengut. Nagu kogemus näitab, võimaldas kvantitatiivne lõdvendamine teatud kontingendil teiste arvelt rikastuda ja kammitses majanduse taastumist.

See omakorda toob meid mullide teemani. Üldjuhul peetakse mulle ohtlikuks, kuid mulle on ju erinevaid, nii healoomulisi kui ka halvaloomulisi. Head on mullid siis, kui paljud inimesed haaravad korraga kinni mõnest suurepärasest võimalusest, näiteks tehnoloogia valdkonnas.

Klassikaline näide on sõiduautod. Ühendriikides on tegutsenud sadu autotootjaid, kellest tänaseks on alles vaid kolm. 1980ndate alguses nägime personaalarvutite buumi, millele omakorda järgnes mastaapne korrektsioon ning selliste ettevõtete nagu Atari ja Commodore’i pankrot. 1990ndate lõpus hakkasid paljud ettevõtjad avastama otsingumootorite võimalusi. Nüüd domineerib selles valdkonnas Google, jättes Microsofti ja teised turul palukesi jagama. Hilisemast ajast meenub kreemikoogikestele spetsialiseerunud poodide uputus, mis on praeguseks siiski taandunud. Healoomulised mullid on vilka, loomingulise ja uuendusmeelse majanduse tunnus. Kõik liigne süüakse lõpuks välja ning vabanenud kapital taaskasutatakse uute, perspektiivikamate võimaluste realiseerimisel.

Majandusteadlased on majandustsüklite – tõusude ja mõõnade – üle pead ragistanud juba enam kui 200 aastat. Selle asemel et käsitleda tsüklilisust vaba turu normaalse vooluna, mille käigus luuakse kõike, mida rahvas tahab, ning hävitatakse kõike, mida rahvas ei taha, on enamik majandusteadlasi pidanud tsüklilisust haiguseks, mida peab ravima. See kehtib nii uutes tööstusharudes kui ka jaekaubanduses, kus nõudluseta inventarist lahtisaamiseks tuleb hindu langetada. Majandustsüklid on lihtsalt osa meie vaba turu igapäevaelust. Protsessi sekkumise ehk nn loomingulise hävitamise tagajärjeks on stagnatsioon. Heaks näiteks on siin Euroopa ja Jaapan, mille interventsionistlikud valitsused on püüdnud kehtivat korda säilitada.

Selles ei ole midagi uut. Juba sajandeid on Hiina, Jaapan ja omal ajal Ees-Indiaks kutsutud piirkond jõuliselt vastu seisnud mis tahes muutustele majanduslikus status quo’s. Seejuures on need riigid pidanud silmitsi seisma arvukate poliitiliste ja militaarsete rahutustega, kuid majanduselu rütm on muutunud minimaalselt.

Euroopa otsustas oma juudi-kristliku pärandi tekkides erinevatel põhjustel jõuliselt majanduslikust stagnatsioonist vabaneda. Sarnased tendentsid levisid ka kolonistide poolt massiliselt asustatud aladel, eriti Põhja-Ameerikas. Euroopa riikides, kus valitsuse sekkumine oli suhteliselt tagasihoidlik – kõigepealt Põhja-Itaalia linnriikides ja seejärel Hollandis ja Suurbritannias –, arenesid välja kapitaliturud, varalised ja poliitilised õigused ning asutused ja tavad, mis viisid lõpuks tööstusrevolutsioonini. Vastloodud Ameerika Ühendriikides arendati neid valdkondi kaugemale kui kusagil mujal.

Möödunud sajandi maailmasõdade, suure depressiooni ja külma sõja tõttu on need erakordsed saavutused aga ohtu sattunud. Nimetatud sündmuste tagajärjel valitsuse võim suurenes ning rahuajal ei suudetud seda võimu omakorda piisavalt kärpida. Paljud vaatlejad ja poliitikud hakkasidki uskuma, et kui valitsus suudab rakendada ühiskonna ressursid sõjavankri ette, suudab ta ka kasutada oma võimu majandustsükli tasandamiseks, tagades vabal turul korra ja luues kõigile heaolu.

1930ndate majanduskatastroof suurendas umbusaldust vaba turu suhtes ja andis alust uskumusele, et vaba turg on juba oma loomult ebastabiilne. Selle koleda perioodi tegelikuks põhjuseks olid aga valitsuse tõsised möödalaskmised. John Maynard Keynes uskus, et valitsuse oskuslik ja jõuline sekkumine kohaste eelarve- ja rahapoliitiliste meetmete abil aitab tagada kestva õitsengu. Sarnaselt paljudele teistele käsitles Keynes majandust masinana, mille turtsumist ja ülekuumenemist on võimalik vältida. Ta põlgas ettevõtjaid ega väärtustanud neid. Tema pidas tähtsaks valitsuse kontrolli raha pakkumise üle.

Keynes eksis, kuid tema ohtlik pärand – heitke vaid pilk maailmas valitsevale stagnatsioonile – on endiselt meiega.

1211 Visi skatījumi 10 Skatījumu šodien

Jäta kommentaar

Ühine vestlusega


wpDiscuz