• 2999
  • 0

Singapuri edutee

,
Spetsiaalselt Forbes
David Russo creativecommons.org/licenses/by/2.0/
David Russo creativecommons.org/licenses/by/2.0/

10. veebruaril 1942 dikteeris Briti peaminister Winston Churchill meeleheitlikult telegrammi Singapuris olnud Kaug-ida vägede ülemale Archibald Wavellile. Ta kasutas mõõdukate brittide jaoks väga ebatavalisi väljendeid: “Ma loodan, et peate aru saama, kuidas me näeme olukorda Singapuris kaitsjatel on märgatav ülekaal Jaapani vägede vastu ja nad peavad rängas lahingus suutma neist jagu saada. Selles etapis ei saa olla mõtetki sõdurite säästmisest või tsiviilelanikkonna päästmisest. Lahing peab kestma kõiki jõude kasutades kuni viimseni Ülemad ja kõrgemad ohvitserid peavad surema koos oma vägedega. Kaalul on Briti impeeriumi ja Briti armee au.” Kuid viis päeva pärast selle telegrammi saatmist Singapur langes ning Churchill nimetas seda suurimaks katastroofiks ja kapitulatsiooniks Briti ajaloos. Nii palju (139 000) Albioni sõdureid pole kunagi end vangi andnud. Miks pühendas London nii suurt tähelepanu keset teist maailmasõda Singapurile?

Singapuri ei oleks pidanud olemas olema. See linn tekkis mitme asjaolu juhusliku kokkusattumuse tulemusena. Kuid praeguse edu võti peitub üheksateistkümnendas sajandis.

Enne 19. sajandi algust oli samanime­lisel saarel Malaka väinas ainult üks kü­la, mis oli koduks vähem kui tuhandele inimesele. Formaalselt kuulus saar Johori sultanile, kuid tegelikult ei kontrollinud maa-ala keegi, kuna see ei kujutanud en­dast mingit väärtust ei aasialaste ega eu­rooplaste silmis.

Singapur olekski jäänud pimedaks nurgaks troopikas, kui poleks olnud Ing­lise-Hollandi vastasseisu. Nagu teada, jõudsid hollandlased maailma avarustes­se enne britte ja hakkasid oma koloniaa­limpeeriumi varem üles ehitama. Kuid 17. sajandi lõpu sõdade tulemusena loo­vutas Holland liidripositsiooni Suurbri­tanniale. Hollandlased keskendusid sel­lele, mis neil oli õnnestunud vallutada: Lõuna-Aafrikale ja Indoneesia saaresti­kule. Ent kolooniate piirid olid tingimus­likud ja kontroll nende üle puhtalt for­maalne. Kõige hinnatum Hollandi valdus oli Jaava, kuid ka seal olid nad võimul ai­nult pealinnas Jakartas.

Nii Jaava, Sumatra, Kalimantan kui ka Malaka poolsaar, mille lõunatipu juur­de kuulus Singapur, olid osa suurest Malai maailmast, mis oli enne eurooplaste saa­bumist killustatud paljudeks valdusteks. Napoleoni sõdade ajal vallutasid britid kõik Madalmaade kolooniad ning suutsid pärast 1815. aastat enda kätte jätta Lõuna­Aafrika ja Tseiloni. Hiiglaslik ala Kagu­-Aasias jäi endiselt tüliõunaks. De facto laienes hollandlaste võim osale tagasi saa­dud Jaavast ja mõnele asulale Sumatra ida­rannikul. Inglased asutasid kolooniad saa­re läänerannikul ja ühe sellise piirkonna kuberneriks nimetati Stamford Raffles. See oli tolle aja koloniaaladministraatorite pa­rim esindaja: aktiivne ja energiline visio­näär, kellel olid selles piirkonnas laialdased kogemused. Väärib märkimist, et austus­avaldusena tema teadussaavutustele nime­tati tema auks maailma suurim lill – raitlill (Rafflesia arnoldii).

Raffles ei piirdunud ainult talle usal­datud territooriumi kontrollimisega, mi­da ta ei pidanud väga paljulubavaks. Ta külastas kaugel asuvat Singapuri, hindas selle asukohta ja otsustas saare kohalikult sultanilt ära osta. Tehing sõlmiti 1819. aasta jaanuaris j a Singapur läks Suurbri­tannia kontrolli alla. Raffles naasis oma valdustesse, jättes Briti residendiks Wil­liam Farquhari. Kolm aastat hiljem saa­bus Raffles tagasi ala kontrollima. Mitte kõik nähtu ei meeldinud talle, kuigi Sin­gapur oli juba arenenud mahajäetud kü­last kiiresti kasvavaks kaubasadamaks. Ta otsustas selles kaootiliselt edenevas asulas korda luua ja sõlmis lepingu Jacksoni-ni­melise inseneriga linna plaani koostami­seks. Seejärel omandas Singapur juba õi­gesti planeeritud Euroopa linna tunnu­sed ja jagunes neljaks kvartaliks: Euroopa, Hiina, India ja Malai omaks. Raffles kir­jutas ise Singapuri esimese põhiseaduse, millega keelas hasartmängud ja orjuse. Li­saks algatas ta palju täpsustavaid seadu­seid, mis tagasid rahvusvahelise koloonia kiire arengu. 1824. aastal kirjutati alla Inglise-Hollandi leping territooriu­mi jagamise kohta. Malaka läks üle ing­lastele, kõik ülejäänu jäi hollandlastele. Sel otsusel, mis kinnistas lõplikult Singa­puri staatuse Briti kolooniana, oli oluline tähtsus kogu linna hilisema ajaloo suhtes. Asi on selles, et Suurbritannia oli selleks ajaks saanud maailma suurvõimuks koos kiiresti areneva kaubandusega. Singapur osutus mugavaks kaupade ümberlaadi­mise sadamaks Briti impeeriumi peamis­te kaubateede ristumiskohas. Oleks see püsinud hollandlaste omandis, oleks Sin­gapur jäänudki hingitsema nagu Madal­maade ülejäänud kolooniad.

Viiekümne aasta jooksul, aastatel 1819-1869 kasvas linna elanikkond täp­selt sada korda: tuhandest saja tuhan­de inimeseni. Singapur kui demograafi­line ja majanduslik nähtus sai võimali­kuks ainult tänu inglise kultuuri ja hiina ettevõtluse sümbioosile. Linna asutamisest saadik said just hiinlased domineeri­vaks osaks elanikkonnast. 19. sajandil al­gas hiinlaste suur ümberasustamine üle Kagu-Aasia. Põgenedes vaesuse eest üle­rahvastatud kodumaalt ja otsides pare­mat elu, hakkasid nad tööle Malaka kaut­šukiistandustes või Singapuris laadijatena ja rikšajuhtidena. Nende järel saabus pal­ju kaupmehi ja käsitöölisi, kes nägid enda jaoks kiiresti kasvavas koloonias uusi või­malusi. Hiinlased said ruttu linna suuri­maks rahvusrühmaks.

Inglaste viktoriaanlik moraal, mis väljendus Raffles’i põhiseaduses, nen­de seaduse range järgimine, hästi arenenud tööstus- ja kaubandusoskused ja aus­tus eraomandi vastu ühines hiinlaste sihi­kindluse, tööarmastuse ja konfutsiaanliku ettevõtluskultuuriga. Inglastel oli kõrgelt arenenud individualism, hiinlastel rühma ühtekuuluvustunne. Mõlemad täiendasid teineteist edukalt. Hiina kaupmehed, kel­lel olid laialdased sidemed Aasia kogukondade seas, kuid kes olid samas kaits­tud rangelt täidetavate Inglise seadustega omavoli vastu, saavutasid silmapaistvaid tulemusi kaubanduses. Briti kapitali investeeriti samuti aktiivselt Singapuri. Au­rulaevade teke ja Suessi kanali kaevamine avaldas linna arengule positiivset mõju. Omades vabasadama staatust (st impor­ditud kaupu ei maksustatud), arenes see kiiresti Aasia suurimaks ümberlaadimise kohaks. 1880. aastaks läbis Singapuri aas­tas kuni 1,5 miljonit tonni kaupa.

Rahvusvaheline ja mitmeusuline Sin­gapuri elanikkond tekitas sallivuse õhk­konna, vastastikuseid järeleandmisi, aitas keskenduda kompromissidele. Tekkis ai­nulaadne ühiskond oma erilise kultuuri­ga, kus inglise tavaõigust täiendas parim Aasia traditsioon: mitte ainult Hiina, vaid ka Malai (moslemi) ja India. Indiast kolis Singapuri samuti kümneid tuhandeid ini­mesi, kes otsisid paremat elu. Lisaks taga­sid korrakaitset India sõdurid sipoid, keda britid värbasid Hindustani poolsaarelt. Tõsi küll, 1915. aastal korraldasid nad mässu, mille mahasurumisel osalesid Vene mere­mehed ristlejalt Orjol. Kuid see oli ainus vägivallastseen saja aasta jooksul.

Singapur koos Hongkongiga, ent pal­ju suuremas ulatuses, haaras endasse pa­rima, mida oli Briti impeeriumis ja ing­laste levikus üle maailma. See oli lääne tsivilisatsiooni visiitkaardiks idas ning kiirete ja positiivsete muutuste sümbo­liks. Nagu Lee Kuan Yew pärast Singapuri edu selgitas: “Kasutasime eeliseid, mida Suurbritannia meile jättis: inglise keelt, õigussüsteemi, haldust, milles puudub parteiline erapoolikus.”

20. sajandi kahekümnendatel aasta­tel otsustas London teha Singapuri mere­kindluseks. Singapuri strateegia raames ehitati saarele maailma suurim ookeani­laevastiku baas. Selle eesmärk oli seista vastu Jaapanile pingete tekkimise puhul. Churchill nimetas seda Kaug-Ida Gib­raltariks. Aga nagu näitasid sündmused, langes 500 miljonit naela maksma läinud baas peaaegu vastupanuta, sest oli hal­vasti kaitstud maismaarünnakute vastu. Kuid Churchilli kuulus telegramm näitab, et suhtumine Singapuri oli täpselt nagu kolooniasse. Vaevalt oleks ta välja pakku­nud, et Londoni elanikke ei tasu säästa.

***

Pärast sõda saabusid Suurbritannia Malai kolooniate jaoks rasked ajad. Naa­berriigis Indoneesias algas sõda Madal­maade alt vabanemise eest, mis viis 1949. aastal iseseisvuse väljakuulutamiseni. Ma­laka poolsaarel puhkes pikaleveninud sis­sivõitlus Hiina kommunistide eestve­damisel (hiinlased moodustasid tol ajal suurema osa elanikkonnast ka Malaka si­sepiirkondades). London mõistis, et ei suuda ala kaua hoida, aga ei teadnud, kui­das seda dekoloniseerida. Seal olid sega­mini nii Malai sultanite valdused kui ka Singapuri tüüpi puhtalt Briti omand. Suhteliselt väikesel maa-alal elas palju rahvu­si ja religioone: moslemitest malaisialased, hiinlased, indialased, põlisrahvad. Kom­munistlik Hiina panustas suuri summasid, et toetada kommunistidest sisse. Rahvus­lasest Sukarno juhitud hiiglaslik Indonee­sia aga ei tunnistanud eelseisvat Malaisia iseseisvust ja ähvardas sõjaga.

VIIEKÜMNE AASTA JOOKSUL, AASTATEL 1819-1869 KASVAS LINNA ELANIKKOND TÄPSELT SADA KORDA: TUHANDEST SAJA TUHANDE INIMESENI.

Lõpuks saavutas Malaisia 1963. aastal iseseisvuse kui föderatsioon, kuhu kuu­lus ka Singapur. Tol ajal ei tulnud kellele­gi pähe mõtetki sõltumatusest. Saarelin­nal ei olnud mingeid loodusvarasid, tema väärtus ümberlaadimissadamana langes, kiiresti kasvavat elanikkonda oli aga va­ja kuskil rakendada. Vastupidi, kuulumist föderatsiooni peeti võimaluseks päästa ja arendada oma majandust.

Ent kahe Malaisia koosseisus oldud aasta jooksul pingestusid vastuolud Sin­gapuri ja ülejäänud riigi vahel äärmuseni ning föderatsioon tõukas saarelinna sõna otseses mõttes oma liikmete hulgast välja. Hiinlaste domineerimine majanduses (75 protsenti Singapuri elanikkonnast olid hiinlased) tundus Malai sultanitele ole­vat väga ohtlik ja tekitas natsionalistlik­ke tundeid. Saarelinn saavutas iseseisvuse vastu oma tahtmist.

Tundus, et Singapuri ootab ees sünge tulevik. Kuid linna päästmine osutus ühe inimese tööks: see oli noor, kuid paljulu­bav poliitik Lee Kuan Yew, kes sai peami­nistriks1959. aastal. Juba neljandat põlv­konda Singapuris elanud hiinlasena sai ta kõrgema juriidilise hariduse Suurbritan­nias (tema emakeel oli inglise keel), töötas juristina, tegi tihedat koostööd ametiühin­gutega. Ta hakkas varakult huvituma po­liitikast ja lõi 1954. aastal koos mõttekaas­lastega partei People’s Action Party. See oli esimene samm olukorra normaliseerimi­seks Singapuris. Enne seda oli seal suur mõju kommunistidel ja teistel vasakpool­setel. Lee Kuan Yew asutas oma sotsialistli­ku partei ja tõmbas enda poole mõistliku­mad vasakpoolsed jõud, mitte lastes neid radikaalide sekka. Olles neutraliseerinud kommunistid ja nende kaastöötajad, suu­tis Lee panna aluse rahulikule tasakaalusta­tud poliitikale ilma äärmustesse laskuma­ta. Paradoks oli selles, et tulevane vabaturu apologeet alustas vasakpoolse poliitikuna. Tema partei on Singapuris endiselt võimul, mis tagab siiani stabiilsuse ja reformide muutumatuse.

Võitlus kommunismi vastu oli Lee Kuan Yew’ prioriteet juba enne iseseisvu­se saavutamist. Ta ei võidelnud kommu­nistide vastu mitte ainult poliitiliste va­henditega, vaid ka politsei abil, rünnates järeleandmatult mõnda nende ebaseadus­likku tegevust. Tal õnnestus haldusmeet­mete ja majandusliku edu kombinatsioo­nis lõigata maapind jalge all kommunis­tidel ja teistel vasakpoolsetel, nii et juba hilistel 1960-ndatel ei olnud neil enam järgijaid. Võrreldes 1960-ndate algusega, kui paljud ootasid kommunistlikku riigi­pööret, oli kontrast rabav.

Lee pööras suurt tähelepanu kommu­nismi ohjeldamisele mitte ainult kodu­maises, vaid ka välispoliitikas, toetades igati Ameerika Ühendriikide tõrjetööd piirkonnas kommunismi pealetungi vas­tu, eriti Washingtoni tegevust Vietnamis. Ta toetas ka Suharto režiimi Indoneesias ja Marcosi oma Filipiinidel, mis järgisid kindlat antikommunistlikku kurssi. Aga niipea, kui Hiina loobus kommunistli­kust ekspansioonist ja alustas turumajan­duslikke reforme, hakkas Lee tegema jõu­pingutusi suhete normaliseerimiseks.

Nii see võitlus kui ka Singapuri esi­algne haavatavus arvukate piirkondlike ohtude vastu tõi kaasa loomuliku taga­järjena Lee Kuan Yew’ suurema tähelepa­nu julgeoleku tagamisele. Ta lõi mood­sad ja efektiivsed relvajõud, keda õpeta­sid Suurbritannia ja Iisraeli eksperdid. Kõik mehed pidid läbima sõjaväeteenis­tuse. Singapuri valitsus ei säästnud ku­nagi raha, kui oli vaja varustada armeed uusima tehnikaga. Lee sai aru, et ainult võimsad relvajõud tagavad riigi sõltuma­tuse ja jõukuse.

Sõjaväe kõrval aitas Lee Kuan Yew igati tugevdada õiguskaitseasutusi: koh­tuid, politseid, eriteenistusi. See oli es­malt vajalik korruptsiooni vastu võitle­miseks, samuti atraktiivse investeerimis­kliima loomiseks. Juba 1960. aastal võeti Singapuris vastu korrupt­sioonivastase võitlemise seadus, mis karistas kar­milt isegi väiksemate õi­gusrikkumiste eest ning laiendas politsei ja kohtute õigusi võitluses selle nuht­lusega. Laiad volitused sai spetsiaalne asutus – kor­ruptsiooni vastu võitlemise büroo. Arreteeriti ja mõis­teti süüdi mitu ministrit, sealjuures suhteliselt tühis­te õigusrikkumiste eest.

Need ametnikud aga, kes täitsid oma kohustusi ausalt, võisid loota jätku­vale edutamisele ja kõrge­le palgale. Hinnates nende töö kvaliteeti, võeti arvesse ainult isikuomadusi, ei mi­dagi muud.

Singapuri seaduste kar­must rõhutas ka ihu- ja surmanuhtluse laialdane kasutamine. Kehaline ka­ristus pidi ära hoidma hu­ligaansust ja pisikuritegu­sid, surmanuhtlus aga narkokaubandust ja terrorismi. Seda tüüpi karistusi raken­dades ei kartnud Singapur minna vastu­ollu suurriikidega. Nii poodi üles kaks Indoneesia diversanti, vaatamata Suharto survele ja huvile selle riigiga suhteid pa­randada. 1994. aastal mõisteti ihunuht­lus Ameerika teismelisele, kes oli joonis­tanud pilte võõrastele autodele. Seda teh­ti vaatamata Ameerika Ühendriikide ja president Clintoni enda protestidele. Paar aastat hiljem poodi üles narkootikume vedanud Austraalia kodanik. Mingid vas­tuväited selle riigi poolt ei aidanud. Tu­lemusena on Singapur saavutanud selli­se riigi maine, kus ei saa halvasti käituda ja kus tuleb maksimaalselt kinni pidada kehtestatud seadustest.

Olles määranud ranged karistused igasugustele katsetele kahandada koda­nikurahu ja vaikust, sai Lee Kuan Yew’ järgmiseks oluliseks ülesandeks ühen­dada kirev elanikkond, et luua ainulaad­ne Singapuri identiteeditunne. Siin osutus asendamatuks abimeheks inglise keel. Peaminister tegi panuse sellele, et kõik elanikud valdaksid inglise keelt, kasu­taksid seda igapäevases elus, hariduses ja äritegevuses. See võimaldas mitte ai­nult ületada etniliste ja usurühmade va­helised takistused, vaid ka meelitada ligi investoreid, kelle jaoks oli inglise keel rahvusvahelise suhtlemise keel, samu­ti suurendada turistide arvu. Üha enam inimesi pidas end mitte hiinlasteks, indialasteks ega malaisialasteks, vaid singa­purlasteks.

Kui naaberriik Malaisia kannatas pikka aega kogukonnakonfliktide all ja võimud võtsid vastu seaduseid, mille ko­haselt pidid hiinlased andma osa oma ärist malaisialastele, et viia eri rahvus­rühmade olukord tasakaalu, siis Singapur suutis seda vältida.

SINGAPURIS EI OLNUD KESKPANKA KUNI 1971. AASTANI JA KUNI 2002. AASTANI EI EMITEERITUD SEAL RAHATÄHTI.

Sotsiaalvaldkonnas oli Lee Kuan Yew kriitiline toona moes olnud sotsialistlike eksperimentide suhtes. Ta on meenu­tanud: „Me vältisime hoolikalt heaolu­riigile omaste meetodite kasutamist, sest nägime, kuidas suur Briti rahvas muu­tus tasandamise tulemusena keskpära­seks. Kui me oleks kõrgema maksustami­se kaudu ümber jaotanud liiga suure osa rahvatulust, oleksid edukaimad ühiskon­naliikmed kaotanud stiimuli saavutada häid tulemusi. Eesmärk oli leida kuldne kesktee. Seepärast tuli ta välja loosungi­ga “Õiglane ühiskond, mitte heaoluriik”. Riik edendas olulisi sotsiaalprogramme, pakkus näiteks taskukohaseid eluasemeid ja pensione, muutis linna rohelisemaks, kuid ei teinud seda makromajanduslike näitajate arvelt.

Lee Kuan Yew säilitas head suhted ametiühingutega, mis võimaldas hoiduda töövaidlustest ja mitte tõsta kunstlikult tööjõukulusid. Palgatöötajad teadsid, et riik on erapooletu vahendaja.

Kuid kõige olulisemaks Lee Kuan Yew’ ja tema meeskonna saavutuseks sai mui­dugi majandus. Ta on kirjutanud oma esi­mestest meetmetest nii: “Ma tulin järeldu­sele, et Kagu-Aasia saarel asuv linnriik ei suuda ellu jääda, kui üritada minna tava­list teed. Me pidime tegema erilisi jõupin­gutusi, et muutuda ühtseteks, tugevateks ja uute olukordadega kohanevateks inimes­teks, kes on võimelised tegema kõike pa­remini ja odavamalt kui meie naabrid, kes soovisid jõuda meist ette vahendajatena piirkondlikus kaubanduses ja muuta tar­betuks meie rollpiirkonna kaubandusvära­vana. Me pidime teistest erinema.”

Töötuse probleemi lahendamiseks alustati valdkonnast, mis nõuab vähem investeeringuid, kuid palju töökäsi, ja lubab kiiret kasu – turismist. Selleks loodi turismi edendamise amet, mida juhtis kogenud ärimees, kes oskas meelitada raha infrastruktuuri arendamisse, nagu hotellid ja restoranid. Sealsamas loodi äratuntav linna sümbol – fantastiline olend Merlion.

Teiseks sammuks sai Suurbritan­nia pärandi läbimõeldud arendamine. London viis 1971. aastaks oma väed Singapurist välja, millest jäi järele tohutu infrastruktuur: sadamakaid, lennu­jaamahooned, kasarmud, laod. Laeva­ehitus õnnestus säilitada, kuna see anti üle eraettevõttele, sõjaväelennuväli muutus Changi rahvusvaheliseks lennu­jaamaks ning endistes sõjaväehoone­tes elasid nüüd üliõpilased ja õilmitse­sid klubid.

Järgmise olulise edasiminekuna loo­di majandusarengu amet, mis võttis ette hiigelprojekti, Jurongi tööstuspargi pla­neerimise ja investeeringute ligimeelita­mise. Investoritele võimaldati mitmesu­guseid privileege. Valitsuse kulul ehitatud teede ja kommunikatsioonide abil suude­ti Jurongi tuua juba ainuüksi üle kahesaja Ameerika ettevõtte, kes investeerisid roh­kem kui 19 miljardit dollarit. Pärast po­sitiivset tagasisidet Ameerika ärimeestelt hakkas kapital tulema ka teistest riikidest: Jaapanist, Lõuna-Koreast jne. Singapur muutus vahendussadamast suurimaks elektroonika ja muude seadmete tootmi­se keskuseks.

Kuid Lee Kuan Yew ei jäänud loorbe­ritele puhkama. Peale tööstuse arenda­mise kavatses ta muuta Singapuri üheks maailma finantspealinnaks, suureks pan­gakeskuseks. Lee võttis ette omapärase tee: Singapuris ei olnud keskpanka ku­ni 1971. aastani ja kuni 2002. aastani ei emiteeritud seal rahatähti. Ta meenutas: “1965. aastal otsustasime, et Singapuris ei peaks olema keskpanka, mis võiks ra­ha välja lasta. Olime meelestatud, et ei la­se devalveerida meie vääringut suurte rii­kide valuuta, eelkõige USA dollari suh­tes. Selle tulemusena säilitasime süsteemi, kus valuutakomitee lasi Singapuri dolla­reid ringlusesse üksnes siis, kui need olid tagatud samaväärse summaga välisvaluu­tas. Rahapoliitikaametil olid kõik kesk­panga volitused, välja arvatud õigus teos­tada raha emissiooni. 1968. kuni 1985. aastani puudus Singapuril piirkonna rii­kides konkurents. Meelitasime rahvusva­helised finantsasutused ligi sellega, et lõ­petasime mitteresidentidest investorite saadud tulu väljaviimise maksustamise.”

1990. aastateks sai Singapur üheks maailma suurimaks finantskeskuseks. Va­luutatehingute mahult jääb ta alla ainult Londonile, New Yorgile ja Tokyole.

***

Lee Kuan Yew’ juures oli kõige täht­sam asjaolu, et ta ei olnud mitte ideoloog, vaid oportunist. Tema partei, mis alus­tas kui vasakpoolne ja sotsialistlik, jõudis lõpuks nelja põhimõtte tunnustamiseni: nendeks olid pragmatism, meritokraatia (hindamine teenete eest), mitmekultuuri­lisus ja kommunitarism (Aasia kogukon­naväärtused).

Pärast pensionile jäämist 1990. aas­tal naasis ta paar aastat hiljem mentormi­nistrina oma peaministrist poja valitsuses. Ka see oli Euroopa ja Aasia traditsiooni­de ühinemine: vastumeelsus valitseda elu lõpuni ja samal ajal avaldada austust vana riigimehe tarkusele ja kogemusele.

3000 Visi skatījumi 2 Skatījumu šodien

Jäta kommentaar

Ühine vestlusega


wpDiscuz